Karistus
Keskaja inimesed tundsid hirmu karistuse ees, mis ootas kõiki patustajaid. Üleannetud heideti põrgutulle, ent sinna võis sattuda juba maapeal, kui agarad jumalasulased leidsid, et oled eksinud kiriku käskude vastu.
Dominiiklaste vapil on tõrvikut kandev koer. Mungad pidasid end jumala koerteks, kelle ülesanne on valgustada teed õigetele ja tõugata kannatustesse patused. Pühade meeste põlu alla sattumine polnud keeruline – tasus vaid mõnel naabril saata kloostrisse kaebekiri ja juba nabitigi ketser kinni ja veeti pühameeste karmi kohtu ette. Kes aga kord kirikukohtu ette sattus, selle jaoks puudus pääsetee. Nõiad põlesid tuleriitadel, saatana pruute uputati talvel jääauku, kurjade jõududega käe löönud linnakodanikud kadusid keskööl ega naasnud enam kunagi koju.
Te astute läbi kloostri kõrgest väravast ja satute püha kohtujärje ette, kus kõike nägev silm vaeb ka teie patud. Õnneks on võimalik sellest kohutavast paigast pageda, ja te teetegi seda, seljataga koerte ähvardav lõrin ning vangiahelate kõlin. Te pääsete seekord – milline vedamine!
- Oleviste ehitus ja kirikul lasuv needus
- Neitsitorni kohutav saladus
- Katk
- Karistus
- Alkeemik
- Näkineid
- Johann von Uexkülli hukkamine
«Tallinna Legendid»?